Metallist skulptuuride metallivaluprotsess

Lost-vahavalu, tuntud ka kui kadunud-vahavalu, põhineb väga lihtsal põhimõttel: valmistatakse vahakuju, millele valatakse vormimismeetodil -kuumuskindlast mudelimaterjalist kiht. Vormi kuumutatakse, kuni vaha hakkab sulama, ja seejärel kuivatatakse, jättes õõnsa kuju, mis meenutab vahakuju. Seejärel valatakse sellesse õõnsusse sulametall. Kui sulametall jahtub, kukub vorm maha ja luuakse vahakuju koopia. Kaotatud-vahavalu on metallurgia ajaloos suur leiutis, kuna selle valatud vormide täpsus ja keerukus on võrreldamatu teiste valumeetoditega.

Keraamilise kesta valamine on suhteliselt uus tehnika, mis võeti kasutusele tööstuslikust valamisest 1960. aastate keskel ja seda kasutatakse vähemalt 95% kaubanduslikes kunstivalukodades. Kolloidsele ränidioksiidile kinnitatakse keraamiline kest, vahakuju kastetakse suspensiooni ja seejärel kantakse peale pulbrilise tulekindla materjali (krohv) kiht. Segul võib lasta õhu käes kuivada või ventilaatori abil. Seda protsessi korratakse umbes seitse korda, moodustades vahakuju ja väravasüsteemi ümber 3–8 tolli paksuse kesta. Auru või kiirkuumutuse kasutamisel sulab vahakuju täielikult, samal ajal kui väliskest kuumutatakse tahke vormi temperatuurist palju kõrgemale. See eemaldab ka kõik allesjäänud vaha ja, mis veelgi olulisem, võimaldab põletada kesta sees olevaid keraamilisi komponente, muutes selle vastupidavamaks ja suutma taluda sulametalli tekitatud survet.