Reljeefskulptuuri ajalugu

Iidsetel aegadel kasutasid primitiivsed inimesed värve ja jooni, et kujutada loodusobjekte, millega nad oma jahi- ja koristamiselus kohtasid, ning kujutasid neid kahe{0}}mõõtmelise maalina, et väljendada oma muret nende asjade pärast. Kui inimesed leiutasid joongravüüri, kavatsedes neid kujutisi kõvade materjalidega, nagu kivi, kinnitada ja säilitada, tekkisid kõige varasemad reljeefsed skulptuurid.

Kas loodusobjektide realistlik kujutamine või dekoratiivsed mustrid olid primitiivsete kaljumaalide ja joongravüüride kujutamismeetodid ja stiilimustrid suuresti sarnased. Niiluse jõe oru ja Vahemere idaosa koobastest leitud joongravüürid hõlmasid kõigepealt kontuuride umbkaudset visandamist, seejärel selle täpset kujutamist ja joonteks nikerdamist. Tööriistade väljatöötamisega saavutasid vastavad edusammud ka madala reljeefiga kivinikerdised. Põhja-Hiina ürgsed rändrahvad jätsid maha suure hulga kivinikerdusi (või kaljumaalinguid), mis jäädvustavad nende ajalugu ja elusid Yinshani mägedes, mis ulatuvad tuhandete miilide kaugusele. Selle piirkonna kivinikerdusi iseloomustab nende tugev realism, sageli esinevad metsloomad ja kariloomad, nagu veised, hobused, kitsed, hirved, tiigrid ja leopardid. Primitiivsed kunstnikud joonistasid kujutised tihedatele siledatele mustadele kividele ja nikerdasid need hiljem välja spetsiaalselt lihvitud teravate kõvade kividega, millest sai kivireljeefkunsti varane väljendus.